Meil kõigil on oma lugu ja haavad

Ma olen väga liigutatud tekstist, mille leidsin netiavarustest ja mille on kirjutanud Coral Charm. Palun võta see hetk ja pane kõik muud tegevused pausile, hinga sügavalt sisse-välja ja luba neil sõnadel voolata läbi enese ja oma teadlikkuse.

"Me kõik oleme haavatud,

kuskil sügaval sees, kuhu valgus ei ulatu.

Kõnnime läbi elu kandes nähtamatuid arme,

südametega, mis on kokku õmmeldud värisevate kätega,

lootes, et keegi ei vaataks meid liiga lähedalt.

Maailm õpetab meid seda varjama,

ja naeratama, kui meil on valus,

katma kinni oma haavad ja teesklema, et oleme terved.

Aga me kõik oleme katki

ja igaüks meist kannab lugusid, mida pelgame rääkida.

Ema, kes nutab salaja, pärast seda, kui tema lapsed on uinunud.

Mees, kes naerab valjult, kuid tunneb end sisemiselt tühjana.

Sõber, kes ütleb alati "minuga on kõik korras,"

sest ta teab, et keegi ei küsi kunagi seda sama teist korda.

Me veritseme erinevalt.

Mõned haavad on värsked,

veel "toored", kui neid puudutada.

Teised on pisut tervenenud,

kuid valu püsib, kui vajutame nendele liiga kõvasti.

Ja mõned haavad on maetud nii sügavale,

et oleme end veennud, et neid pole enam olemas —

kuni miski rebib need jälle lahti.

Võib-olla oli see reetmine, mis sind murdis.

Võib-olla oli see armastus, mida andsid,

kuid ei saanud kunagi vastust.

Võib-olla oli see unistus, mida igatsesid,

kuid jäid sellest ilma.

Või lähedane, kelle kaotasid liiga vara.

Võib-olla olid need sõnad, mida kuulsid üles kasvades,

või vaikus, mis järgnes siis,

kui vajasid sõnu kõige rohkem.

Aga sinu haavad ei tee sind nõrgaks.

Need teevad sind inimeseks.

Need on tõestus elatud elu kohta,

lahingute kohta, mis peetud,

südamest, mis on piisavalt julge tõeliselt tundma.

Ja kuigi me kõik oleme haavatud,

oleme me ühtaegu ka tervendajad.

Me kanname oma sõnades palsamit,

selles, kuidas me kuulame ilma hinnanguteta,

ning selles, kuidas me üksteise jaoks olemas oleme.

Me plaasterdame üksteist,

mõnikord ise seda teadmata.

Hea sõna, õrn puudutus, meeldetuletus, et

"Sa ei ole üksi" —

nii hakkame me paranema.

Seega, ära peida oma haavu.

Ära tee nägu, nagu neid poleks olemas.

Lase neil hingata.

Lase neil õpetada sulle empaatiat,

lase neil meelde tuletada, et igaüks, keda kohtad,

peab eneses lahingut, mida sa ei näe.

Me kõik oleme haavatud,

aga me oleme ka vastupidavad.

Me võime longata, aga liigume siiski edasi.

Me võime katki minna, aga õpime uuesti üles ehitama.

Ja lõppude lõpuks räägivad meie armid oma lugu:

mitte ainult valust,

vaid ellujäämisest.

Mitte ainult sellest, mida oleme kaotanud,

vaid ka sellest, mida oleme leidnud.

Nii et kui sa täna tunned end katkisena,

tea seda, kallis…

sa ei ole üksi.

Sa oled osa maailmast, kus elavad pragunenud hinged,

kuid läbi mõrade paistab siiski nende valgus.

Ja see on see, mis teeb meid ilusaks.”

Hea lugeja! Meil kõigil on oma lugu ja haavad, kuid me tõesti ei pea selles olema üksi. Seda enam, et meil on lisaks oma haavade paranemisele võimalik tõusta neist veelgi kõrgemale, minna edasi. Iseenda ja oma eheduse juurde. Seetõttu on minu sügavaks missiooniks läbi oma teenuste siin luua Sulle turvaline ja hoitud ruum. Ainus, mida pead tegema, on alistuma Elule ja avama oma südame teadmisega, et siis saab toimuda midagi nii põhjapanevalt suurt, mida oled juba ammu soovinud! Lihtsalt võta minuga ühendust ja vaatame koos, kuidas ning kuhu Su teekond Sind juhatab.