Go Beyond Self

Go Beyond Self - Mine läbi iseenda

Ma olen pikka aega püüdnud sõnadesse panna midagi, mida ei saa tõeliselt sõnadesse panna. Kuid tänane etendus „Valgus maailma lõpus“ andis mulle selleks inspiratsiooni. Ma kummardan austusega kogu meeskonna loomingu ees ja tänan selle teekonna eest, millele see etendus mind viis.

Esimene taipamine

Kunagi ei ole olnud lahingut valguse ja pimeduse vahel, nagu ma olen lugenud ja kuulnud aja jooksul. Millegipärast oleme kujutanud ette konflikti valguse ja pimeduse vahel, kuid sellist lahingut ei ole tegelikult olemas! Muinasjuttudes ja muudes lugudes (sealhulgas meie enda elulugudes) oleme sageli näinud vastasseisu hea ja kurja, valguse ja pimeduse, õige ja vale vahel. Kuid see võitlus on vaid meie soov eraldada ja lõhkuda olemise ühtsust. Konflikt on oma põhiolemuselt keeldumine üksteist aktsepteerida, justkui oleks üks parem või õigem kui teine. Ometi ei ole võitjaid ega kaotajaid! Teisele teadvuse tasandile jõudes selgub, et valguse ja pimeduse vahel on lihtsalt suhtlus. Inimesed aga võitlevad selle kommunikatsiooni tunnistamise vastu, sest see tähendaks vastutuse võtmist.

Teine taipamine

Ühe maailma lõpp ja teise maailma sünd on meie teadvustasanditel juba mõnda aega toimunud. Kuidas iga inimene seda kogeb, on väga erinev.
Valgus, mida me näeme maailma lõpus - see oleme meie. See ei ole midagi meist eraldiseisvat ega välist. See on meie tagasipöördumine oma olemuse ja autentsuse juurde. Inimkonna suurimad kannatused tulenevad tänapäeval sellest, et ta on eraldunud tervikust. Kui me laskume sügavalt sellele teadvuse tasandile ja nii näeme kui ka kogeme seda, siis on see tõeliselt sügav! Meie ümber on inimesi, kes on valinud meie omast erineva tee. Kumbki tee ega valik ei ole õige ega vale, parem või halvem. Alati, kui me langetame selliseid hinnanguid, eraldame end jälle tervikust. Terviku aktsepteerimine on aga tohutu samm edasi, väljapoole oma isiklikku narratiivi. Seega ei ole üleminek maailmade vahel midagi muud kui liikumine teadvuse tasandite vahel, mis pakub võimaluse taasühineda tervikuga pärast eraldatust - igaüks meist omal moel.

Kolmas taipamine

Need, kes on vilksamisi näinud oma iidset tarkust ja usaldanud selle ärkamist endas, mõistavad seda: kui te olete valgus, siis teie ülesanne ei ole tuua valgust pimedusse. Veelgi enam, pimedus ei taha hävitada valgust. Pimedus ei saa kunagi hävitada valgust. Isegi kui meie sisemine valgus tuhmub, jääb alati säde alles, mis kuskil hõõgub. See säde võib igal ajal uuesti süttida teise valguse poolt, mis võib jagada oma leeki - oma valgust. See võib jagada oma armastust ja hoolivust tingimusteta. Või ehk tingimusel, et säde on piisavalt julge, et uuesti kasvada. Kuid valgus võib hävitada pimeduse. Ometi on pimedus vajalik - sest pimeduses toimuvad hoopis teised protsessid, nagu tervenemine ja uuenemine! Ärgem lubagem oma valgusel lämmatada pimedust selles maailmas! Säilitagem pimedust nii, et see ei valgustaks vägivaldselt iga varjunurka. Austagem pimedust sama palju kui valgust!

Neljas taipamine

Enda sünd - sügav sisemine ümberkujundamine - on kõige sügavamalt väljakutsuvam protsess üldse. Kui sünnitus toimub läbi valu, võib uue tekkimine takerduda sünnituskanalis, takistades sageli uue elu täieliku potentsiaali kogemist. Ometi on sündimine ka kõige ilusam protsess, sest see hõlmab vanast ja surnust tänuga lahti laskmist ning uue ja tundmatu vastuvõtmist. Loodus ehk universum hõlmab kogu elu spektrit: sündi, kasvu, elu, kaost ja surma. Uues elus on see kõik igal hetkel nähtav. Ja kõik see on püha!

Viies taipamine

Valguse päritolu on kurbus.
Pimeduse päritolu on viha.
Me märkame sageli, et valguse ja rõõmu taga on kurbuse taust. See ei ole tunne või emotsioon, vaid olemus. Ja pimeduses, kus sageli peitub hirm, ebakindlus ja eraldatus, on põhiline olemus viha.
Neid ei saa hävitada ega muuta millekski mugavamaks või tuttavlikumaks. Neid tuleb lihtsalt ära tunda ja aktsepteerida. Kõik, mis järgneb, on juba maagiline!

Kuues taipamine

Inimestena püüame me pidevalt kaitsta oma lapsi kurjuse, julmuse ja hävitamise eest. Me usume, et nad ei peaks või ei pea kohtama pimedust ja kannatusi. Kuid selle uue ajastu ja uue maailma lapsed on sündinud selleks, et näha ja mõista terviku paljusid varjundeid. Alles siis õpivad nad seda täielikult aktsepteerima ja sellega suhtlema. Nad ehitavad sildasid terviku erinevuste vahel ilma sõja ja konfliktideta.

Laseme valgusel ja pimedusel suhelda.
Ühendagem end üha sügavamalt tervikuga, sest siis kaovad kannatused.
Ärkame teadvuse tasemele, mis ei hirmuta ega lämmata meid, ja lubame kõigil eluvormidel selles maailmas teha sama.
Vaadakem valgust ja pimedust kui püha ühendust tervikus, olles selle kaasloojad.
Alistugem ja lõdvestugem teadmises ja usalduses, et elu, surm ja kõik, mis nendega kaasneb, on suuremad kui inimesed ja see on PÜHA!

(maailma esietendus Rahvusooperis Estonia, 29. november 2024)